Turistid?!?

Lambad on siin ja lambad on sääl,
Vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd…
Lambad on jões ja jõekalda pääl,
Vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd…

Et kõike ausalt ära rääkida pean alustama täiesti algusest…
On reede… Käisin just juuksuris ning olin just koju jõudnud ning pakkima hakanud. Heliseb telefon. Ingrid helistab ning ma ei saa midagi aru, mis ta räägib. Annan telefoni emale ning tuleb välja, et Ingridi hostelil on tabalukk ees. Sõna otseses mõttes TABALUKK ees. (Juhtum NR 1) Kutsusime ta siis enda juurde ning läksime päris vara magama.

Igaljuhul istusime me Ingridiga kümnendal aprillil kell neli öösel taksosse ning võtsime suuna lennujaama poole. Tiina saabus ka samal ajal kui meie ning nii sai check-ini koos minna. Noh, nagu ma juba kodus olin öelnud olid mul ülekilod (4,4kg!!! = paanika), kuid õnneks oli Ingridi kotis täesti parajalt ruumi, nii et juurde maksma ei pidanud hakkama.

Läksime ootasime siis enda värava juures ning boardingu alguses leidsime oma neljanda liikme – Riita! Juba pikemat aega olime mõelnud, et kes see neljas on kellest meile räägitakse, kuid kellest keegi mitte midagi ei tea – siin ta siis oli.
Meie lennuk oli pisike Fokker 50, mis nägi väga ebastabiilne välja. Midagi erilist ei juhtunud peale selle, et mu kõrvad saavutasid erakordse lukustatuse astme, mis õnneks kindlale maale saades üle läks.

Lennukis oli mu kaaslaseks Tiina, kellega me olime paras vaatamisväärsus. Keset magavaid reisijaid oli kaks neidu, kes oma energilisust ei suutnud vaka all hoida ning suu pidi ikka kogu aeg käima – liiga suur ärevus oli!

Igaljuhul maandusime me ilusasti Riias, kus me esimese hetkega ei osanud midagi peale hakata – 5 tundi ootamist -.- . Õnneks tuli Riital meelde, et siin on Lido ning et hommikust võiks süüa. Noh läksime siis väravatest välja oma käsipagasiga ning pidime ootama veel tunnikese, et saada midagi enda kõhtu. Sõime siis, mis me sõime ning rääkisime juttu. Riitale helistati pidevalt. Proovin siis mina ka helistada, kuid ei saa – kus on roaming, mille avasin?!?. (Juhtum NR 2) Nonii…. Helistada ei saa. Mõtlesin, et ootan siis natukene ja vaatan, mis hiljem saab.

Pärast sööki läksime tagasi enda gate’i juurde. Riita jäi veel telefoniga rääkima. Noh mõtlesime, et kui kaua ta siis ikka räägib…. Möödus 10 minutit, 20 minutit…. Enam ei viitsinud siesta. Läksime tagasi oma pesa juurde ning viskasime pikali. Mõtlesime, et täiskasvanud inimene peaks ikka teadma kus me oleme, sest see oli meie algne kogunemiskoht. 40 minutit enne boardingut tuleb Riita ja teatab, et ta unustas enda passi ja järgmise pileti eelmisesse lennukisse. (Juhtum NR 3). Õnneks õnnestus tal pass ja pilet airBalticu mingisugusest esindusest tagasi saada, kuid ilmselt oli selle esinduse leidmine paras peavalu.

Noh lõpuks oli aeg kogunema hakata ning boarding ära teha. Vaatame… Suur saba. Lõpuks hakati inimesi boardima bussi, mis pidi lennuki juurde sõitma. Mina ja Ingrid läksime sisse, kuid Tiina ja Riita pidid järgmise bussiga tulema. Pandi uksed kinni ja sõitsime nii umbes kümme meetrit. Sellega sõit lõppes. Istusime selles bussis umbes 20 minutit ja siis viidi meid see kümme meetrit lennujaama tagasi, kus teatati, et lennukil on tehnilised probleemid ja väljumine hilineb (Juhtum NR4). Lõpuks startisime tund aega hiljem.

Õnneks olime me bussipileti ostnud suure ajavaruga ning London Gatwicki jõudes oli meil tund aega aega, et leida National Expressi bussi peatuskoht. Õnnestus!!!! Bussis istudes arutasime me, et kuidas me sinna Birminghami küll nii kaua sõidame (5h)… Kuid pärast kümmet minutit jõudis see kohale… Meie vahepeatusteks oli hunnik lennujaamu ning paar Birminghami eeslinna. (Lugege postituse esimest nelja rida) Igaljuhul sai mulle Birminghamis selgeks, et sube ei ole ma nõus sööma. Ning pärast pisikest näksimist ja sõitu olime Telfordis.

Püüdsime saada taksot, mille number ei vastanud ning lõpuks leidsime tee oma hotellini (see oli 700m bussijaamast O.o) Mina ja Tiina saime ühe toa ning Riita ning Ingrid vastasruumi. Olles saanud kiire õhtusöögi läksimegi magama.

Hommik algas ülikenasti täiusliku hommikusöögiga ning paberitetäitmine enne nö lõunat (juustuvõileib, piprakrõpsud ja coca-cola????) läks ka kenasti. Läksime siis linna uurima ja leidsime šoppingkeskuse ennenäematute hindadega. (Ma olingi lihtsalt sõnatu…. – tahan seda, seda, seda, seda, seda ja seda!!!!!!!!)

Siis läksid sõitjad sõidutundi… Läheb natukene aega mööda ja tuleb õnnetu Tiina. Ta suutis auto kaks ratast puruks parkida!?! (Juhtum NR 5) Sõitmine läks täitsa hästi tal, aga parkimise ajal unustas ta ära, et auto on valel pool. Ning nii ei saanudki keegi peale tema sõita. Tõesti kahju, et nii juhtus :S.

Siis tuli õhtusöök…. Meie kurikuulus kolmekäiguline õhtusöök restoranis, kus ma tellisin eelroaks koduse juurviljapüreesupi, põhiroaks lõhe valge veini kastmes ning magustoiduks šokolaadi mingi asjandus jäätisega mis maitses tõesti imeliselt!!!! (õhtusöögi hinnaks Eestis oleks umbes 500 krooni….)

........


see on siis blogipost, mis jäi puuduliku interneti tõttu postitamata^^