Täna hommikul ärkasin kell 7.30, et minna linna ja saada Tiinaga kokku. Ärkamine oli veidi aeglane, kuid kesklinna jõudsin natukene enne kui pidin. Astusin just bussist maha, kui Tiina helistas ning jõudsin telefoni hüüda "Ma kohe jõuan!", kui ta ütles, et tal oli olnud rongiaegadega jama, ning et ta jõuab kohale umbes 9.20.

Jalutasin siis rahulikult ning vaatasin, mis minu ümber toimub. Inimesed tormasid. Eriti meelde jäi naine disainerkostüümiga, kel oli ühes käes telefon (millega ta väga kõvasti ja kiiresti rääkis), kaenlas käekott ja hunnik ajalehi ning samas käes veel neli Starbucksi kohvi. Ta jooksis kiiresti, vähemalt püüdis. Oli ka rahulikke unelejaid päikesepaistelises pargis, kes nautisid hommiku mõnusid.

Läksin ja võtsin endale ka Starbucksi kohvi ning istusin oma ajalehega pingile päikesepastesse mõnulema. Sain teada igasugu asju. Üks artikkel rääkis mehest, kellele meeldib aiandus, kuid kellel endal aeda ei ole ning kellele ei meeldi Londoni tänavate augud. Ta hakkas aukudesse miniaedu ehitama. Väga nunnusid miniaedu (www.thepotholegardener.com). Üks huvitavaid seiku oli ka see, kuidas keegi noormees tooride juhile muna selga virutas ning kuidas ta arreteeriti ja vabastati (süüdistust ei esitatud). Samuti tulevad täna Inglismaal müügile esimesed 3-D telekad (alghinnaks on umbes £1800 ja hinna sees on ekraan ja kaks paari prille). Moeuudistes aga teatati, et kitsad püksid on meestemoes juba väga aegunud nähtus.

Siis tundus aeg olevat juba sealmaal, et võis hakata meie kohtumispaika minema. Ootasin umbes kakskümmend minutit (uurisin samal ajal ka päikesekreeme) ning keda ei ole on Tiina. Lõpuks helistasin talle ning tuli välja, et ta oli ära eksinud. Lõpuks jõudis ta joostes kohale ning me hakkasime koos jooksma tema bussipeatuse poole (ta sõidab Lissi, Riitale külla). Jooksime üpriski kiiresti, kuna bussi väljumiseni oli viis minutit ja meil ei olnud veel aimugi kus see peatub. Lõpuks jõudsime kohale ning nägime, et buss ei olnud veel tulnud, kuna hunnik inimesi ootas. Ootasime ja rääkisime niisama juttu ning ootasime veel. Hakkasime muretsema juba, et buss tuli ikkagi varem, kuid lõppkokkuvõtteks jäi buss kakskümmend minutit hiljaks. Saatsin ta siis ilusti ära ning läksin ise ringi vaatama.

Leidsin endale kõrvaklapid ning avastasin ka raamatute soodusmüügi (kõik ühe naela eest! Endise 6-12 naela asemel), kust ostsin Philip Pullman’i “Northern Lights”. Ei suutnud lihtsalt vastu panna. Ning leidsin ka poe kust ma ilmselt endale kaabu saan.

Koju jõudes läksin umbes kahekümneks minutiks jooksma ning tagasitulles oli väga hea olla.

Igaljuhul oli tänase päeva algus täitsa tore.