Esimesed päevad/ööd tööl ära oldud nüüd ja täitsa huvitav on.

Tulin hommikul öövahetusest ning täna on see jällegi, kuid magada ei lastud. Manager helistas iga tunni aja tagant, et mulle midagi teada anda või midagi küsida. Magasin kokku ehk neli tundi.

Kell 14.30 otsustasin, et aitab ning uurisin posti, mis vahepeal tulnud oli. Tuli välja, et minu pangakaart on valmis, mis tekitas soovi seda kätte saama minna.

Kell on 15.10 ja mina olen bussipeatuses. Arvestasin, et jõuan ilusti enne sulgemist panka (nimelt suletakse minu branch kell 16.30). Seisan siis peatuses ning ootan bussi. Kaks tükki jäid vahelt ära. Kolmas tuli ja läks katki. Neljas jäi hiljaks. (SÕimasin terve tee mõttes Birminghami ja busse). Lõppkokkuvõttes jõudsin panga juurde kell 16.27 ja minu nina ees löödi uks kinni. Pangakaardile lähen järgi homme hommikul.

Läksin siis peakontorisse, et käsitsi raha välja võtta ja mulle topiti kätte suur hulk blankette, millesse mu unine mõistus süveneda ei suutnud. Kurb hakkas. Pisarad hakkasid voolama. Sel hetkel kui ma juba mõtlesin, et astun uksest välja ja tühja sest rahast astus minu juurde üks pangatöötaja ja aitas mul hunniku pabereid täita ja raha sain ka kätte. Tänud sellele toredale pangatöötajale.

Raha käes, astusin ma juba palju õnnelikumana, kuid ilmselt ikka veel õnnetu välimusega uksest välja. Lähen paar sammu edasi ning järsku võtab üks rastadega noormees mu paremast käest kinni, põlvitab minu ette ning ütleb kõlava häälega: "Don't cry m'lady Marian, don't cry. Fair lady Marian shouldn't cry." Tõuseb püsti ja läheb edasi nagu midagi poleks juhtunud. Ma seisin seal päris tükk aega totaka näoga, aga naeratuse tõi see huulile küll.

Käisin siis poest läbi, kuid postkontorisse (ümbrikut ja marki ostma) jäin hiljaks, sest see suleti samal ajal kui pank. Otsustasin, et koju tagasi minna ei ole vaja ning läksin sööma. Söögikohas püüdis mulle üks tumedanahaline meessoost isik lähenemiskatseid teha, kuid ma võtsin raamatu välja ja suutsin teda täielikult ignoreerida, kuni ta umbes kümne minuti pärast mu rahule jättis.

Kuna töö-öö alguseni oli ikka palju aega, siis otsustasin, et käin ka raamatukogust läbi ja teen raamatukogukaardi. Üks noormees andis mulle juhised paberite täitmiseks (no see paberimajandus ajab küll pea valutama) ning paari minuti pärast oli asi korras. Kui ta aga neid asjandusi arvutisse sisestama hakkas tegi ta vea minu ees- ja perekonnanimes, aadressis, postikoodis ning nagu laenutades välja tuli ka kaardi numbris. Aga see kõik oli kohutavalt naljakas! Hakkasin lihtsalt naerma ning ka noormehel oli üpriski lõbus - rahuliku raamatukogu vaikus oli häiritud ning isegi see oli naljakas!

Kuna raamatuid oli palju ja aega hakkas juba väheseks jääma laenutasin endale hoopiski "Gone with the wind" filmi, sest mulle tuli meelde, kuidas ema seda kunagi ammu-ammu vaatas ning mul tekkis pisike nostalgiahoog. Lisaks tuli veel meelde Vivien Leigh elulugu ja see kuidas paljud räägivad, et ta väga ilus olevat olnud. Otsustasin järgi uurida^^

Igaljuhul siin ma siis istun oma coca ja Malteseritega (nämma!) ning alustan vaatamist^^


P.S. Ingrid (lokiline, mitte see kes Eestist tuli meiega) ja Piret ja mina läheme ilmselt nädalavahetusel linna vaatama.^^

Ja ma igatsen Tiinat ning Riitat.....:(