Inglise lõuna?!?

Täna hommikul ärkasin kell 9 ning helistasin Tiinale, et küsida kaugel ta on. Juhtus nii, et ta oli jäänud eelmisest rongist maha ning nüüd tuli järgmisega siis. Igaljuhul püüdsin ma meie asukohta seletada ning paarikümne minuti pärast tuli kõne, et ta on bussis ja et ma võiksin peatusesse vastu minna talle. Noh hakkasin siis oma üpriski kiirel sammul minema ning hetke mõtlesin, et ehk peaks isegi jooksma, kuid otsustasin, et seelikus jooksmine pole tark eriti (väljas oli jälle 20 kraadi). Peatusesse jõudes nägin täpselt kuidas buss läks ja Tiina istus selle sees, õnneks ta nägi mind ning tuli järgmises peatuses maha (see oli umbes 300 meetrit eemal). Lõpuks oli ta siiski kohal ning jalutasime ilusasti majja tagasi, mis talle väga meeldis. Tegime hunniku pilte ning rääkisime inimestega (pildid tulevad ülesse siis, kui Tiina internetti saab või siia jälle külla tuleb) ning jõudsime järeldusele, et mu naabrite seas leidub nii õnnelikke kui ka erakordselt kibestunud inimesi.

Läksime siis natukene ka linna uurima. Leidsime mitmeid kohti tavaliste turistikapiltide tegemiseks - mina ja muna, mina ja naisekuju, meie ja telefoniputka jne. Suuremate avastuste sekka kuulus ka raamatukogu, mida ma kindlalt nädalasees külastan.

Käisime ringi ning nautisime saksofonimängijaid tänaval, kellest mõned olid tõeliselt head ning mängisid tundega. Tekkis veidi filmilik tunne millegipärast, oleks nagu enda kõndimist seal tänaval kuskilt suuremalt ekraanilt vaadanud. Ma arvan, et ma tahan täna mingit mõnusalt rahulikku ja unelevat saksofonimängu kuulata. Keegi oskab midagi soovitada?

Käisime natukene ka poodlemas, kuna ilm läks külmaks ning minul oli õhukene seelik seljas (ilm suutis umbes 10 minutiga minna 20+ kraadilt umbes 15-17 peale). Sain endale väga mõnusad püksid ning Tiina täitsa kena salli. Ning otsustasime ka esimesel palgapäeval suurema poodlemistuuri teha. Kuid nalja tegi ka see, et kui Eestis oleks hakanud külm, oleksime me lihtsalt sisse läinud kuhugi, kuid siin oli esimene mõte, et lähme poodi ja ostame soojemad riided.

Olles piisavalt ringi vaadanud mõtlesime me minna ja proovida siis inglise sööki. Leidsime mingi täitsa normaalsena tunduva inglise pubi/söögikoha, milles hunnik inimesi rahulolevalt lõunat sõi. Tiina tellis endale Fish and Chipsi ning mina tellisin pildil üsna ohutuna näiva Sausages and Mashi. Noh. Toodi minu puder ja vorstikesed kohale ning see nägi väga imelik välja. Oli kauss. Suur kauss, mille keskel oli natukene kartuliputru ning mis hulpis keset mingit pruuni kastet (mis ei lõnhanud üldsegi hästi) ning väga kahtlast värvi vorstikesed kartulipudrule toetatult. Võtsin siis kogu oma julguse kokku ja proovisin - järgmine hetk ma tundsin, kuidas ma läksin näost valgeks ja pisarad hakkasid voolama ja väga paha hakkas. Tiina vaatas mulle väga kohkunud näoga otsa ja ütles, et see ei saa ju nii halva maitsega olla. Ma ütlesin, et proovigu seda. Tiina reaktsioon oli natukene väiksem, kuid koos jõudsime järeldusele, et see asjandus ei ole söödav. Tellisin siis endale lihtsalt chipsid ja sõin neid Heinzi ketšupiga - ka need olid ülirasvased, kuid vähemalt natukene söödavamad, kui need vorstikesed kastmes. Tiina pigistas endale natukene fish and chipse sisse, kuid ka see ei olnud just eriti söödav. Lükkasime siis taldrikud kõrvale ja möönsime, et isegi MacDonald'si toit on palju parem kui need asjad, mida me just püüdsime süüa ning nõustusime üksmeelselt, et see on väga pika aja jooksul viimane kord kui inglise toitu püüame süüa. Inglased lihtsalt ei oska normaalseid toite süüa. Igaljuhul tundsime mõlemad ennast väga nirult ning pärast umbes viieteistkümne minutilist istumist hakkasime liikuma.

Kuna olek ei olnud enam eriti hea ning ka ilm kiskus niruks, siis otsustasime uurida, kas Birminghami katedraal lahti on. Oli küll ja sisse lasti ka, kuid kuna seal oli parajasti jumalateenistus, siis otsustasime seda mitte segada ning piilusime klaasitagant sisse. Siis saatis Tiina mind bussipeale ja läks ise rongiga ka Wolverhamptoni poole teele.


Koju jõudes tuli välja, et meie vastasmajas elab kodune kass (ilusasti kuljusega kaelarihmaga ja puha), keda otsustasime hakata Fluffy-kes-kõnnib-isepäi kutsuma, sest ta oli nii armasalt karvane ja isepäine, kuigi väga sõbralik ja uudishimulik.

Ja nüüd tuleb mul mõelda, kas on tark idee selle jubeda lõuna peale endale midagi nämmamat õhtuks teha või mitte. Kui ma viitsin, siis peaksin vist sellega tegelema hakkama, sest õhtupoole ei ole mul niikuinii tahtmist enda pehmest voodist Star Warsi raamatu kõrvalt lahkuda. Leidsin selle enda toast ja ei suutnud omanikku tuvastada ning kuna ma ei võtnud endale lugemist kaasa on see vaheldus telekale, mille ma peaksin ilmselt paika installeerima.