Täna oli restoranis jälle hea kokk. Eile oli söök natuke niru, aga täna viis jälle keele alla. Otsustasime eelrooga mitte võtta, sest nende toidukogused on hiiglaslikud.

Igaljuhul viis mingisugune kana punase veini kastmes ning vaarika ja valge šokolaadi crème brûlée keele alla ning toidu kõrvale oli huvitav arutada kelnerite käitumist. Igaljuhul saatsime kiitused kokale!

Kelner, kes meid lauda paigutab on kogu aeg tööl. Täna tuli välja, et tal on sünnipäev. Kuna ta on enamuse ajast väga vastutulelik ning tore olnud (olgu, olgu kogu aja), siis otsustasime talle mu eelviimase Tallinna šokolaadi kingituseks viia. Noormees oli täitsa üllatunud, kuid rõõmus.

Kelner, kes meid algselt lauda juhatas oli huvitav. Ta oli vanem, kui teised ning tundus olevat olnud kelner kogu elu. Ta ei tundunud olevat inglane - pigem prantslane või itaallane. Ta käis ringi sellise näoga nagu see oleks tema restoran ning nagu ta teaks kõike, mis selles restos toimub (ilmselt teadiski).

Siis oli seal paar noort ja uut kelnerit. Nad olid väga tublid, kuid nende püüdlik kohmakus ajas ikka veidi naerma ning nostalgiliselt igasugu asju meenutama.

Restorani tuli ka perekond, kellel oli kaks umbes kümneaastast poega. Kui vanemad poegadelt küsisid mida nood süüa tahavad vastas noorem poistest pärast minuti pikkust vaikust väga ilusti: "Oh, oh, oh I do know! It would be a lot easier with pictures!"


P.S
Sai selgeks ka Tiina ja teiste sõiduõpetaja mentaliteet: tüdrukud ütlevad "You're so brave!" ja tema vastab "No... I'm just stupid."