Noniii.... eile sain ma magada kaks tundi. SIis oli koputus uksele ning seal seisis Monika, kes rääkis mulle midagi väga kiiresti ning aru sain ma ainult seda, et ma pean poole tunni pärast olema riides ja valmis minekuks. Vaatasin teda pikalt ja ilmselt väga kurja ilmega (mõttest jooksis läbi: "Mille krdi pärast ta mind üles ajas mingi mõttetu möla pärast. Grrrrr !@?!?@)

Läksin tagasi voodisse ning sättisin ennast uuesti magama, kui mu peas käis "Klõps!" ning mul tuli meelde, et mind ootab ees füsioteraapia kursus. Ajasin siis ennast kähku püsti, kaanisin sisse pool liitrit piima ning panin riidesse.

Füsioteraapiat kolm tundi.....

Sain lõpuks ka enda pangakaardi kätte ning olin ülirahul, kuni järsku helistab ema ning räägib midagi kirjast mis saabus HSCB'st. Mul oli amöh? Mis kiri, misasi? Siis seletas õde mulle, et mu tšekiraamat oli ilusti saadetud Eestisse, kuigi korrutasin neile vähemalt 5 korda, et see tuleb saata Birminghami aadressile. Noh pole lugu.

Pärast seda läksime Monikaga poodidesse (ta näitas mulle igasugu toredaid poode - palgapäev ja punased kingad, siit ma tulen!!!!) ning sööma.

Läksin keskööl magama ning magasin 16 tundi...

---

Ma ei ole veel eriti vist rääkinud Amberist ja Zenist, kes mõlemad on nunnud karvapallid. Eriti Zenist, kes mulle pimedatel ja pikkadel öödel seltsiks on. Nad on nimelt kiisud. Väga armsad ka. Amber on paks ja isepäine ja enamuse ajast magab. Kuid Zen käib ja ütleb mulle tere ning nurrloomab mu süles^^

Ma tegin kooki J'le täna. Talle väga maitses. Mulle ka.

Ja ma vajan kanget teed... või kohvi...

Esimesed päevad/ööd tööl ära oldud nüüd ja täitsa huvitav on.

Tulin hommikul öövahetusest ning täna on see jällegi, kuid magada ei lastud. Manager helistas iga tunni aja tagant, et mulle midagi teada anda või midagi küsida. Magasin kokku ehk neli tundi.

Kell 14.30 otsustasin, et aitab ning uurisin posti, mis vahepeal tulnud oli. Tuli välja, et minu pangakaart on valmis, mis tekitas soovi seda kätte saama minna.

Kell on 15.10 ja mina olen bussipeatuses. Arvestasin, et jõuan ilusti enne sulgemist panka (nimelt suletakse minu branch kell 16.30). Seisan siis peatuses ning ootan bussi. Kaks tükki jäid vahelt ära. Kolmas tuli ja läks katki. Neljas jäi hiljaks. (SÕimasin terve tee mõttes Birminghami ja busse). Lõppkokkuvõttes jõudsin panga juurde kell 16.27 ja minu nina ees löödi uks kinni. Pangakaardile lähen järgi homme hommikul.

Läksin siis peakontorisse, et käsitsi raha välja võtta ja mulle topiti kätte suur hulk blankette, millesse mu unine mõistus süveneda ei suutnud. Kurb hakkas. Pisarad hakkasid voolama. Sel hetkel kui ma juba mõtlesin, et astun uksest välja ja tühja sest rahast astus minu juurde üks pangatöötaja ja aitas mul hunniku pabereid täita ja raha sain ka kätte. Tänud sellele toredale pangatöötajale.

Raha käes, astusin ma juba palju õnnelikumana, kuid ilmselt ikka veel õnnetu välimusega uksest välja. Lähen paar sammu edasi ning järsku võtab üks rastadega noormees mu paremast käest kinni, põlvitab minu ette ning ütleb kõlava häälega: "Don't cry m'lady Marian, don't cry. Fair lady Marian shouldn't cry." Tõuseb püsti ja läheb edasi nagu midagi poleks juhtunud. Ma seisin seal päris tükk aega totaka näoga, aga naeratuse tõi see huulile küll.

Käisin siis poest läbi, kuid postkontorisse (ümbrikut ja marki ostma) jäin hiljaks, sest see suleti samal ajal kui pank. Otsustasin, et koju tagasi minna ei ole vaja ning läksin sööma. Söögikohas püüdis mulle üks tumedanahaline meessoost isik lähenemiskatseid teha, kuid ma võtsin raamatu välja ja suutsin teda täielikult ignoreerida, kuni ta umbes kümne minuti pärast mu rahule jättis.

Kuna töö-öö alguseni oli ikka palju aega, siis otsustasin, et käin ka raamatukogust läbi ja teen raamatukogukaardi. Üks noormees andis mulle juhised paberite täitmiseks (no see paberimajandus ajab küll pea valutama) ning paari minuti pärast oli asi korras. Kui ta aga neid asjandusi arvutisse sisestama hakkas tegi ta vea minu ees- ja perekonnanimes, aadressis, postikoodis ning nagu laenutades välja tuli ka kaardi numbris. Aga see kõik oli kohutavalt naljakas! Hakkasin lihtsalt naerma ning ka noormehel oli üpriski lõbus - rahuliku raamatukogu vaikus oli häiritud ning isegi see oli naljakas!

Kuna raamatuid oli palju ja aega hakkas juba väheseks jääma laenutasin endale hoopiski "Gone with the wind" filmi, sest mulle tuli meelde, kuidas ema seda kunagi ammu-ammu vaatas ning mul tekkis pisike nostalgiahoog. Lisaks tuli veel meelde Vivien Leigh elulugu ja see kuidas paljud räägivad, et ta väga ilus olevat olnud. Otsustasin järgi uurida^^

Igaljuhul siin ma siis istun oma coca ja Malteseritega (nämma!) ning alustan vaatamist^^


P.S. Ingrid (lokiline, mitte see kes Eestist tuli meiega) ja Piret ja mina läheme ilmselt nädalavahetusel linna vaatama.^^

Ja ma igatsen Tiinat ning Riitat.....:(

Ahjaaa. Unustasin mainida ka, et me Piretiga võtame mai lõpupoole ette muuseumide tuuri. Siinkandis on enamus muuseume tasuta ning nende vahel hakkab suvepoole käima buss, mille päevapilet maksab umbes 2 naela ning mis sõidab ühe muuseumi juurest teise juurde. ^^

Samuti on 23. aprillil "The Rocky Horror Picture Show" Sing-a-long ja dress-up, kuhu ma kahjuks ei jõua, sest olen tööl. :(

Täna hommikul ärkasin kell 7.30, et minna linna ja saada Tiinaga kokku. Ärkamine oli veidi aeglane, kuid kesklinna jõudsin natukene enne kui pidin. Astusin just bussist maha, kui Tiina helistas ning jõudsin telefoni hüüda "Ma kohe jõuan!", kui ta ütles, et tal oli olnud rongiaegadega jama, ning et ta jõuab kohale umbes 9.20.

Jalutasin siis rahulikult ning vaatasin, mis minu ümber toimub. Inimesed tormasid. Eriti meelde jäi naine disainerkostüümiga, kel oli ühes käes telefon (millega ta väga kõvasti ja kiiresti rääkis), kaenlas käekott ja hunnik ajalehi ning samas käes veel neli Starbucksi kohvi. Ta jooksis kiiresti, vähemalt püüdis. Oli ka rahulikke unelejaid päikesepaistelises pargis, kes nautisid hommiku mõnusid.

Läksin ja võtsin endale ka Starbucksi kohvi ning istusin oma ajalehega pingile päikesepastesse mõnulema. Sain teada igasugu asju. Üks artikkel rääkis mehest, kellele meeldib aiandus, kuid kellel endal aeda ei ole ning kellele ei meeldi Londoni tänavate augud. Ta hakkas aukudesse miniaedu ehitama. Väga nunnusid miniaedu (www.thepotholegardener.com). Üks huvitavaid seiku oli ka see, kuidas keegi noormees tooride juhile muna selga virutas ning kuidas ta arreteeriti ja vabastati (süüdistust ei esitatud). Samuti tulevad täna Inglismaal müügile esimesed 3-D telekad (alghinnaks on umbes £1800 ja hinna sees on ekraan ja kaks paari prille). Moeuudistes aga teatati, et kitsad püksid on meestemoes juba väga aegunud nähtus.

Siis tundus aeg olevat juba sealmaal, et võis hakata meie kohtumispaika minema. Ootasin umbes kakskümmend minutit (uurisin samal ajal ka päikesekreeme) ning keda ei ole on Tiina. Lõpuks helistasin talle ning tuli välja, et ta oli ära eksinud. Lõpuks jõudis ta joostes kohale ning me hakkasime koos jooksma tema bussipeatuse poole (ta sõidab Lissi, Riitale külla). Jooksime üpriski kiiresti, kuna bussi väljumiseni oli viis minutit ja meil ei olnud veel aimugi kus see peatub. Lõpuks jõudsime kohale ning nägime, et buss ei olnud veel tulnud, kuna hunnik inimesi ootas. Ootasime ja rääkisime niisama juttu ning ootasime veel. Hakkasime muretsema juba, et buss tuli ikkagi varem, kuid lõppkokkuvõtteks jäi buss kakskümmend minutit hiljaks. Saatsin ta siis ilusti ära ning läksin ise ringi vaatama.

Leidsin endale kõrvaklapid ning avastasin ka raamatute soodusmüügi (kõik ühe naela eest! Endise 6-12 naela asemel), kust ostsin Philip Pullman’i “Northern Lights”. Ei suutnud lihtsalt vastu panna. Ning leidsin ka poe kust ma ilmselt endale kaabu saan.

Koju jõudes läksin umbes kahekümneks minutiks jooksma ning tagasitulles oli väga hea olla.

Igaljuhul oli tänase päeva algus täitsa tore.

Inglise lõuna?!?

Täna hommikul ärkasin kell 9 ning helistasin Tiinale, et küsida kaugel ta on. Juhtus nii, et ta oli jäänud eelmisest rongist maha ning nüüd tuli järgmisega siis. Igaljuhul püüdsin ma meie asukohta seletada ning paarikümne minuti pärast tuli kõne, et ta on bussis ja et ma võiksin peatusesse vastu minna talle. Noh hakkasin siis oma üpriski kiirel sammul minema ning hetke mõtlesin, et ehk peaks isegi jooksma, kuid otsustasin, et seelikus jooksmine pole tark eriti (väljas oli jälle 20 kraadi). Peatusesse jõudes nägin täpselt kuidas buss läks ja Tiina istus selle sees, õnneks ta nägi mind ning tuli järgmises peatuses maha (see oli umbes 300 meetrit eemal). Lõpuks oli ta siiski kohal ning jalutasime ilusasti majja tagasi, mis talle väga meeldis. Tegime hunniku pilte ning rääkisime inimestega (pildid tulevad ülesse siis, kui Tiina internetti saab või siia jälle külla tuleb) ning jõudsime järeldusele, et mu naabrite seas leidub nii õnnelikke kui ka erakordselt kibestunud inimesi.

Läksime siis natukene ka linna uurima. Leidsime mitmeid kohti tavaliste turistikapiltide tegemiseks - mina ja muna, mina ja naisekuju, meie ja telefoniputka jne. Suuremate avastuste sekka kuulus ka raamatukogu, mida ma kindlalt nädalasees külastan.

Käisime ringi ning nautisime saksofonimängijaid tänaval, kellest mõned olid tõeliselt head ning mängisid tundega. Tekkis veidi filmilik tunne millegipärast, oleks nagu enda kõndimist seal tänaval kuskilt suuremalt ekraanilt vaadanud. Ma arvan, et ma tahan täna mingit mõnusalt rahulikku ja unelevat saksofonimängu kuulata. Keegi oskab midagi soovitada?

Käisime natukene ka poodlemas, kuna ilm läks külmaks ning minul oli õhukene seelik seljas (ilm suutis umbes 10 minutiga minna 20+ kraadilt umbes 15-17 peale). Sain endale väga mõnusad püksid ning Tiina täitsa kena salli. Ning otsustasime ka esimesel palgapäeval suurema poodlemistuuri teha. Kuid nalja tegi ka see, et kui Eestis oleks hakanud külm, oleksime me lihtsalt sisse läinud kuhugi, kuid siin oli esimene mõte, et lähme poodi ja ostame soojemad riided.

Olles piisavalt ringi vaadanud mõtlesime me minna ja proovida siis inglise sööki. Leidsime mingi täitsa normaalsena tunduva inglise pubi/söögikoha, milles hunnik inimesi rahulolevalt lõunat sõi. Tiina tellis endale Fish and Chipsi ning mina tellisin pildil üsna ohutuna näiva Sausages and Mashi. Noh. Toodi minu puder ja vorstikesed kohale ning see nägi väga imelik välja. Oli kauss. Suur kauss, mille keskel oli natukene kartuliputru ning mis hulpis keset mingit pruuni kastet (mis ei lõnhanud üldsegi hästi) ning väga kahtlast värvi vorstikesed kartulipudrule toetatult. Võtsin siis kogu oma julguse kokku ja proovisin - järgmine hetk ma tundsin, kuidas ma läksin näost valgeks ja pisarad hakkasid voolama ja väga paha hakkas. Tiina vaatas mulle väga kohkunud näoga otsa ja ütles, et see ei saa ju nii halva maitsega olla. Ma ütlesin, et proovigu seda. Tiina reaktsioon oli natukene väiksem, kuid koos jõudsime järeldusele, et see asjandus ei ole söödav. Tellisin siis endale lihtsalt chipsid ja sõin neid Heinzi ketšupiga - ka need olid ülirasvased, kuid vähemalt natukene söödavamad, kui need vorstikesed kastmes. Tiina pigistas endale natukene fish and chipse sisse, kuid ka see ei olnud just eriti söödav. Lükkasime siis taldrikud kõrvale ja möönsime, et isegi MacDonald'si toit on palju parem kui need asjad, mida me just püüdsime süüa ning nõustusime üksmeelselt, et see on väga pika aja jooksul viimane kord kui inglise toitu püüame süüa. Inglased lihtsalt ei oska normaalseid toite süüa. Igaljuhul tundsime mõlemad ennast väga nirult ning pärast umbes viieteistkümne minutilist istumist hakkasime liikuma.

Kuna olek ei olnud enam eriti hea ning ka ilm kiskus niruks, siis otsustasime uurida, kas Birminghami katedraal lahti on. Oli küll ja sisse lasti ka, kuid kuna seal oli parajasti jumalateenistus, siis otsustasime seda mitte segada ning piilusime klaasitagant sisse. Siis saatis Tiina mind bussipeale ja läks ise rongiga ka Wolverhamptoni poole teele.


Koju jõudes tuli välja, et meie vastasmajas elab kodune kass (ilusasti kuljusega kaelarihmaga ja puha), keda otsustasime hakata Fluffy-kes-kõnnib-isepäi kutsuma, sest ta oli nii armasalt karvane ja isepäine, kuigi väga sõbralik ja uudishimulik.

Ja nüüd tuleb mul mõelda, kas on tark idee selle jubeda lõuna peale endale midagi nämmamat õhtuks teha või mitte. Kui ma viitsin, siis peaksin vist sellega tegelema hakkama, sest õhtupoole ei ole mul niikuinii tahtmist enda pehmest voodist Star Warsi raamatu kõrvalt lahkuda. Leidsin selle enda toast ja ei suutnud omanikku tuvastada ning kuna ma ei võtnud endale lugemist kaasa on see vaheldus telekale, mille ma peaksin ilmselt paika installeerima.

Ahjaa. Ma mõtlesin, et ma võiksin uurida selle maja kohta, sest mitte keegi ei tea midagi siin hetkel.

Witton Cemetary on suurmin surnuaed Birminghamis ja see avati aastal 1863, nii et ilmselt on ka majake sellest ajast pärit.

Ning kas ma juba mainisin, et ma ostsin endale helesinised ahvitüdrukutega pidžaamad?^^ Ja siis tööriided veel, et oleks mugav ja mitte liiga palav.

Addams Family!

They're creepy and they're kooky,
Mysterious and spooky,
They're all together ooky,
The Addams Family.

Igatahes on minu uus kodu nüüd Birminghamis. Ma elan surnuaias. Selline nunnu väravavahimajake.

Siin on palav. Oma 20 kraadi tuleb ära, kui mitte rohkem isegi. Tehes paarikilomeetrist jalutuskäiku Tescosse oli ikka Aahvrika. Lühikeste varrukatega pluus ja teksad olid ilmselgelt liiga palju. Mõtlesin, et keeran püksisääred üles ja saan veidikegi päikest oma lumivalgetele säärtele, kuid otsustasin, et see ei ole kõige parem idee - me kõndisime parajasti moslemipiirkonnas kus kõik naised olid kaetud jne,nii et me nägime niikuinii imelikud välja.

Oma jalutuskäigul ei leidnudki me midagi huvitavat, kuna me olime kesklinnast üpriski kaugel. Aga kasulik oli see jalutuskäik ikkagi - leidsime puuviljapoe ilusate puuviljadega ja apteegi ning ega see kõndiminegi paha ei teinud.

Tescost sai ka hunnik toiduaineid ostetud ning tagasiteele asusime juba 8 kotiga - söök ja nõud võtavad kohutavalt palju ruumi.... ja on ka kohutavalt rasked (õnneks ei ostnud ma kartuleid).

Ahjaaa.... Unustasin mainida, et nüüd oleme mina ja Ingrid siin, Tiina Wolverhamptonis ning Riita läheb Southamptonisse.

....

Reedene päev oli üpriski huvitav ja närvesööv paljude jaoks. Isegi minu, kuigi ma juba teadsin kuhu ma umbeski sattuma peaks. Igaljuhul olid kaks viimast päeva eriti toredad - sõitmine haigete voodist liigutamiseks mõeldud lingus, igasugu sidumist, ratastoolirallit?^^Treener oli ka tore ning grupp eriti tore!


*kallid* kõigile!


P.S. Minu jaoks on päikesekaitsekreem kindlalt vajalik, sest ma juba tunnen, et nägu õhetab.

Täna oli restoranis jälle hea kokk. Eile oli söök natuke niru, aga täna viis jälle keele alla. Otsustasime eelrooga mitte võtta, sest nende toidukogused on hiiglaslikud.

Igaljuhul viis mingisugune kana punase veini kastmes ning vaarika ja valge šokolaadi crème brûlée keele alla ning toidu kõrvale oli huvitav arutada kelnerite käitumist. Igaljuhul saatsime kiitused kokale!

Kelner, kes meid lauda paigutab on kogu aeg tööl. Täna tuli välja, et tal on sünnipäev. Kuna ta on enamuse ajast väga vastutulelik ning tore olnud (olgu, olgu kogu aja), siis otsustasime talle mu eelviimase Tallinna šokolaadi kingituseks viia. Noormees oli täitsa üllatunud, kuid rõõmus.

Kelner, kes meid algselt lauda juhatas oli huvitav. Ta oli vanem, kui teised ning tundus olevat olnud kelner kogu elu. Ta ei tundunud olevat inglane - pigem prantslane või itaallane. Ta käis ringi sellise näoga nagu see oleks tema restoran ning nagu ta teaks kõike, mis selles restos toimub (ilmselt teadiski).

Siis oli seal paar noort ja uut kelnerit. Nad olid väga tublid, kuid nende püüdlik kohmakus ajas ikka veidi naerma ning nostalgiliselt igasugu asju meenutama.

Restorani tuli ka perekond, kellel oli kaks umbes kümneaastast poega. Kui vanemad poegadelt küsisid mida nood süüa tahavad vastas noorem poistest pärast minuti pikkust vaikust väga ilusti: "Oh, oh, oh I do know! It would be a lot easier with pictures!"


P.S
Sai selgeks ka Tiina ja teiste sõiduõpetaja mentaliteet: tüdrukud ütlevad "You're so brave!" ja tema vastab "No... I'm just stupid."

Illusoorne idüll või tõelisus?

Inglased on huvitavad.

Näiteks see mees, kes meid hommikuti suure taksobussiga koolitusele viib. Ta kuulab rokki. Klassikalist rokki. Tema olek ja suhtumine teevad päeva alguse väga kenaks. Small-talk ja hea päeva soovimine teevd tuju heaks.

Ja siis veel see, et kell lööb kuus õhtul ning kõik inimesed on tänavalt kadunud. Kõik on tühi ning ka poed suletakse. Viisteist minutit enne kuute vaatasid Tiina-Liina poes ringi ning meie juurde tuli turvamees. Ta ütles meile, et peame kassasse liikuma, kui me midagi osta tahame. Me vastasime, et me alles saabusime ja uurime, mida üldse pakutakse. Sellepeale turvamees naeratas laialt (ja siiralt) ja ütles "Enjoy!" olles ise tõeliselt õnnelik. Teate ju, kuidas õnnelik inimene kiirgab?

Ja Maria. Tema läks just ära ning hakkab neljapäeval tööle. Nii abivalmis! Alles sai küsimus tekkida, kui vastus oli olemas. Ning päris tore oli kuulata ülevaadet nö inglise meediast. (Lindsay Lohan kandmas talgipurki kingas? O.o - à la meie Kroonika)

Ja siis see naine, kes Asdas teenindaja oli ja kelle silmad särasid nagu tähekesed, kui ta seletas mulle erinevate rahade väljanägemist (jah see on ikka segane)

Kui te küsite minult, kas ma olen väsinud (mida te juba olete teinud), siis ma ei ole. Se kuidas päike hommikul aknast sisse piilub ja mu üles äratab, kuidas ma päikesepaistel oma hommikuhelbeid söön ning kakaod joon ning see, kuidas kõik mu ümber säravad annab jõudu.

Kuidas saan mina magada, kui siristav linnuke oksal kutsub mind päeva nautima?

Ilmselt tulebki mul aja puudumise tõttu hakata postitama iga paari päeva tagant^^ Kuid siiamaani on kõik täitsa tore:)

Turistid?!?

Lambad on siin ja lambad on sääl,
Vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd…
Lambad on jões ja jõekalda pääl,
Vagurad hääd, vagurad hääd, vagurad hääd…

Et kõike ausalt ära rääkida pean alustama täiesti algusest…
On reede… Käisin just juuksuris ning olin just koju jõudnud ning pakkima hakanud. Heliseb telefon. Ingrid helistab ning ma ei saa midagi aru, mis ta räägib. Annan telefoni emale ning tuleb välja, et Ingridi hostelil on tabalukk ees. Sõna otseses mõttes TABALUKK ees. (Juhtum NR 1) Kutsusime ta siis enda juurde ning läksime päris vara magama.

Igaljuhul istusime me Ingridiga kümnendal aprillil kell neli öösel taksosse ning võtsime suuna lennujaama poole. Tiina saabus ka samal ajal kui meie ning nii sai check-ini koos minna. Noh, nagu ma juba kodus olin öelnud olid mul ülekilod (4,4kg!!! = paanika), kuid õnneks oli Ingridi kotis täesti parajalt ruumi, nii et juurde maksma ei pidanud hakkama.

Läksime ootasime siis enda värava juures ning boardingu alguses leidsime oma neljanda liikme – Riita! Juba pikemat aega olime mõelnud, et kes see neljas on kellest meile räägitakse, kuid kellest keegi mitte midagi ei tea – siin ta siis oli.
Meie lennuk oli pisike Fokker 50, mis nägi väga ebastabiilne välja. Midagi erilist ei juhtunud peale selle, et mu kõrvad saavutasid erakordse lukustatuse astme, mis õnneks kindlale maale saades üle läks.

Lennukis oli mu kaaslaseks Tiina, kellega me olime paras vaatamisväärsus. Keset magavaid reisijaid oli kaks neidu, kes oma energilisust ei suutnud vaka all hoida ning suu pidi ikka kogu aeg käima – liiga suur ärevus oli!

Igaljuhul maandusime me ilusasti Riias, kus me esimese hetkega ei osanud midagi peale hakata – 5 tundi ootamist -.- . Õnneks tuli Riital meelde, et siin on Lido ning et hommikust võiks süüa. Noh läksime siis väravatest välja oma käsipagasiga ning pidime ootama veel tunnikese, et saada midagi enda kõhtu. Sõime siis, mis me sõime ning rääkisime juttu. Riitale helistati pidevalt. Proovin siis mina ka helistada, kuid ei saa – kus on roaming, mille avasin?!?. (Juhtum NR 2) Nonii…. Helistada ei saa. Mõtlesin, et ootan siis natukene ja vaatan, mis hiljem saab.

Pärast sööki läksime tagasi enda gate’i juurde. Riita jäi veel telefoniga rääkima. Noh mõtlesime, et kui kaua ta siis ikka räägib…. Möödus 10 minutit, 20 minutit…. Enam ei viitsinud siesta. Läksime tagasi oma pesa juurde ning viskasime pikali. Mõtlesime, et täiskasvanud inimene peaks ikka teadma kus me oleme, sest see oli meie algne kogunemiskoht. 40 minutit enne boardingut tuleb Riita ja teatab, et ta unustas enda passi ja järgmise pileti eelmisesse lennukisse. (Juhtum NR 3). Õnneks õnnestus tal pass ja pilet airBalticu mingisugusest esindusest tagasi saada, kuid ilmselt oli selle esinduse leidmine paras peavalu.

Noh lõpuks oli aeg kogunema hakata ning boarding ära teha. Vaatame… Suur saba. Lõpuks hakati inimesi boardima bussi, mis pidi lennuki juurde sõitma. Mina ja Ingrid läksime sisse, kuid Tiina ja Riita pidid järgmise bussiga tulema. Pandi uksed kinni ja sõitsime nii umbes kümme meetrit. Sellega sõit lõppes. Istusime selles bussis umbes 20 minutit ja siis viidi meid see kümme meetrit lennujaama tagasi, kus teatati, et lennukil on tehnilised probleemid ja väljumine hilineb (Juhtum NR4). Lõpuks startisime tund aega hiljem.

Õnneks olime me bussipileti ostnud suure ajavaruga ning London Gatwicki jõudes oli meil tund aega aega, et leida National Expressi bussi peatuskoht. Õnnestus!!!! Bussis istudes arutasime me, et kuidas me sinna Birminghami küll nii kaua sõidame (5h)… Kuid pärast kümmet minutit jõudis see kohale… Meie vahepeatusteks oli hunnik lennujaamu ning paar Birminghami eeslinna. (Lugege postituse esimest nelja rida) Igaljuhul sai mulle Birminghamis selgeks, et sube ei ole ma nõus sööma. Ning pärast pisikest näksimist ja sõitu olime Telfordis.

Püüdsime saada taksot, mille number ei vastanud ning lõpuks leidsime tee oma hotellini (see oli 700m bussijaamast O.o) Mina ja Tiina saime ühe toa ning Riita ning Ingrid vastasruumi. Olles saanud kiire õhtusöögi läksimegi magama.

Hommik algas ülikenasti täiusliku hommikusöögiga ning paberitetäitmine enne nö lõunat (juustuvõileib, piprakrõpsud ja coca-cola????) läks ka kenasti. Läksime siis linna uurima ja leidsime šoppingkeskuse ennenäematute hindadega. (Ma olingi lihtsalt sõnatu…. – tahan seda, seda, seda, seda, seda ja seda!!!!!!!!)

Siis läksid sõitjad sõidutundi… Läheb natukene aega mööda ja tuleb õnnetu Tiina. Ta suutis auto kaks ratast puruks parkida!?! (Juhtum NR 5) Sõitmine läks täitsa hästi tal, aga parkimise ajal unustas ta ära, et auto on valel pool. Ning nii ei saanudki keegi peale tema sõita. Tõesti kahju, et nii juhtus :S.

Siis tuli õhtusöök…. Meie kurikuulus kolmekäiguline õhtusöök restoranis, kus ma tellisin eelroaks koduse juurviljapüreesupi, põhiroaks lõhe valge veini kastmes ning magustoiduks šokolaadi mingi asjandus jäätisega mis maitses tõesti imeliselt!!!! (õhtusöögi hinnaks Eestis oleks umbes 500 krooni….)

........


see on siis blogipost, mis jäi puuduliku interneti tõttu postitamata^^

See on siis minu uus blogi tutvustamaks oma elu-olu Inglismaal. Hetkel on aga vaja aega, et kirjutada oma esmamuljed ning huvitavamad seigad üles.

*kallikalli* teile!