Kas inimene saab olla nii väsinud, et isegi blogida ei jõua? Saab küll. Vähemalt mina saan.

Viimasel ajal ei olegi ma midagi peale magamise ja töötamise teinud. Ja mõtlemise.
Ma olen jõudnud järeldusele, et ma olen täpselt seal kus ma olema pean. Siia tulek oli minu jaoks ainuõige variant. Ning see vegeteerimine Eestis pidi lõppema. Nüüd ma tunnen, et ma elan. Et ma teen midagi, mida ma pean tegema.

Aga. Lähinädalatel on igasugu asju juhtunud. Kõiki ma isegi ei mäleta. Näiteks käisime me Pireti ja lokilise Ingridiga väljas. Huvitav kogemus iseenesest, sest me lõpetasime Broad Streetil, kus neiud nägid välja nagu oleks väljas suvi ja 30 kraadi sooja, kuigi väljas sadas ja oli umbes 13 kraadi. Ja noh. Ei kommenteeriks eriti nende välimust. Natuke liiga disgusting ja out of place.

Ja siis ma pean mainima, et isal oli õigus. Britid on koledad. Enamus neist vähemalt. Keskmine eesti inimene on ikka palju kenam, kui keskmine britt. Mitte, et see väga oluline just oleks. Aga ma mõtlesin, et ma mainin selle ära.

Ja eile sain ma Tiinaga kokku! Teadsa tibu, ma igatsesin sind tegelikult nii väga! Kohe on vaja, et oleks keegi selline nagu sina. Kuskil lähemal kui kauge Eesti.

Juuni lõpupoole tuli plaan ka Lancasteri minna^^ Kuupäevad on täpsustamisel.

Ja täna ma rohkem ei viitsi kirjutada. Lihtsalt ei viitsi.


P.S. Riita! Pea ilusasti vastu ikka. Ära anna alla^^ Ja kui liiga hulluks läheb, siis ma õpetan sulle ühe pisikese laulukese, mida peas ümiseda (siinkohal ma seda avaldama ei hakka). Mu õde Aivi leidis selle värskendavalt kasuliku olevat:P