Kas inimene saab olla nii väsinud, et isegi blogida ei jõua? Saab küll. Vähemalt mina saan.

Viimasel ajal ei olegi ma midagi peale magamise ja töötamise teinud. Ja mõtlemise.
Ma olen jõudnud järeldusele, et ma olen täpselt seal kus ma olema pean. Siia tulek oli minu jaoks ainuõige variant. Ning see vegeteerimine Eestis pidi lõppema. Nüüd ma tunnen, et ma elan. Et ma teen midagi, mida ma pean tegema.

Aga. Lähinädalatel on igasugu asju juhtunud. Kõiki ma isegi ei mäleta. Näiteks käisime me Pireti ja lokilise Ingridiga väljas. Huvitav kogemus iseenesest, sest me lõpetasime Broad Streetil, kus neiud nägid välja nagu oleks väljas suvi ja 30 kraadi sooja, kuigi väljas sadas ja oli umbes 13 kraadi. Ja noh. Ei kommenteeriks eriti nende välimust. Natuke liiga disgusting ja out of place.

Ja siis ma pean mainima, et isal oli õigus. Britid on koledad. Enamus neist vähemalt. Keskmine eesti inimene on ikka palju kenam, kui keskmine britt. Mitte, et see väga oluline just oleks. Aga ma mõtlesin, et ma mainin selle ära.

Ja eile sain ma Tiinaga kokku! Teadsa tibu, ma igatsesin sind tegelikult nii väga! Kohe on vaja, et oleks keegi selline nagu sina. Kuskil lähemal kui kauge Eesti.

Juuni lõpupoole tuli plaan ka Lancasteri minna^^ Kuupäevad on täpsustamisel.

Ja täna ma rohkem ei viitsi kirjutada. Lihtsalt ei viitsi.


P.S. Riita! Pea ilusasti vastu ikka. Ära anna alla^^ Ja kui liiga hulluks läheb, siis ma õpetan sulle ühe pisikese laulukese, mida peas ümiseda (siinkohal ma seda avaldama ei hakka). Mu õde Aivi leidis selle värskendavalt kasuliku olevat:P

Noniii....

Blogida ma öösel ei jõudnud, aga raamatuid lugeda küll. Ja nüüd ma jätsin ka enda vahekontakti maha, mis tähendab, et mu läpakas ütleb kohe varsti üles ning et mu telefoni aku on ka tühi.

Lisaks olin ma lollakas ja ei kandnud oma suurt paksu salli, sest palav oli. Nojah. Palavus ei võta ju tuult ära ja nüüd mul ongi haiguspisik kurgus (õnneks selle vastu olen ma korralikult varustatud) ning tänu sellele, et mu läpakas varsti üles ütleb saangi voodisse minna ja Coldrexi kaissu võtta. Päev on sisustatud kurgutablettidega. Õnneks ei pea ma ka lähipäevil tööle minema.

Okei. Ma just mõtlesin, et ma hakkan blogima täna, kuid tundub, et ma pean hoopiski magama minema. Manager helistas ja palus mul asendada üht öövahetust (mille vastu mul pole midagi, kuna see tähendab ilusat raha jällegi). Võib olla jõuan öösel blogida. Ma loodan vähemalt, et jõuan....

Kallid teile!!!

Noniii.... eile sain ma magada kaks tundi. SIis oli koputus uksele ning seal seisis Monika, kes rääkis mulle midagi väga kiiresti ning aru sain ma ainult seda, et ma pean poole tunni pärast olema riides ja valmis minekuks. Vaatasin teda pikalt ja ilmselt väga kurja ilmega (mõttest jooksis läbi: "Mille krdi pärast ta mind üles ajas mingi mõttetu möla pärast. Grrrrr !@?!?@)

Läksin tagasi voodisse ning sättisin ennast uuesti magama, kui mu peas käis "Klõps!" ning mul tuli meelde, et mind ootab ees füsioteraapia kursus. Ajasin siis ennast kähku püsti, kaanisin sisse pool liitrit piima ning panin riidesse.

Füsioteraapiat kolm tundi.....

Sain lõpuks ka enda pangakaardi kätte ning olin ülirahul, kuni järsku helistab ema ning räägib midagi kirjast mis saabus HSCB'st. Mul oli amöh? Mis kiri, misasi? Siis seletas õde mulle, et mu tšekiraamat oli ilusti saadetud Eestisse, kuigi korrutasin neile vähemalt 5 korda, et see tuleb saata Birminghami aadressile. Noh pole lugu.

Pärast seda läksime Monikaga poodidesse (ta näitas mulle igasugu toredaid poode - palgapäev ja punased kingad, siit ma tulen!!!!) ning sööma.

Läksin keskööl magama ning magasin 16 tundi...

---

Ma ei ole veel eriti vist rääkinud Amberist ja Zenist, kes mõlemad on nunnud karvapallid. Eriti Zenist, kes mulle pimedatel ja pikkadel öödel seltsiks on. Nad on nimelt kiisud. Väga armsad ka. Amber on paks ja isepäine ja enamuse ajast magab. Kuid Zen käib ja ütleb mulle tere ning nurrloomab mu süles^^

Ma tegin kooki J'le täna. Talle väga maitses. Mulle ka.

Ja ma vajan kanget teed... või kohvi...

Esimesed päevad/ööd tööl ära oldud nüüd ja täitsa huvitav on.

Tulin hommikul öövahetusest ning täna on see jällegi, kuid magada ei lastud. Manager helistas iga tunni aja tagant, et mulle midagi teada anda või midagi küsida. Magasin kokku ehk neli tundi.

Kell 14.30 otsustasin, et aitab ning uurisin posti, mis vahepeal tulnud oli. Tuli välja, et minu pangakaart on valmis, mis tekitas soovi seda kätte saama minna.

Kell on 15.10 ja mina olen bussipeatuses. Arvestasin, et jõuan ilusti enne sulgemist panka (nimelt suletakse minu branch kell 16.30). Seisan siis peatuses ning ootan bussi. Kaks tükki jäid vahelt ära. Kolmas tuli ja läks katki. Neljas jäi hiljaks. (SÕimasin terve tee mõttes Birminghami ja busse). Lõppkokkuvõttes jõudsin panga juurde kell 16.27 ja minu nina ees löödi uks kinni. Pangakaardile lähen järgi homme hommikul.

Läksin siis peakontorisse, et käsitsi raha välja võtta ja mulle topiti kätte suur hulk blankette, millesse mu unine mõistus süveneda ei suutnud. Kurb hakkas. Pisarad hakkasid voolama. Sel hetkel kui ma juba mõtlesin, et astun uksest välja ja tühja sest rahast astus minu juurde üks pangatöötaja ja aitas mul hunniku pabereid täita ja raha sain ka kätte. Tänud sellele toredale pangatöötajale.

Raha käes, astusin ma juba palju õnnelikumana, kuid ilmselt ikka veel õnnetu välimusega uksest välja. Lähen paar sammu edasi ning järsku võtab üks rastadega noormees mu paremast käest kinni, põlvitab minu ette ning ütleb kõlava häälega: "Don't cry m'lady Marian, don't cry. Fair lady Marian shouldn't cry." Tõuseb püsti ja läheb edasi nagu midagi poleks juhtunud. Ma seisin seal päris tükk aega totaka näoga, aga naeratuse tõi see huulile küll.

Käisin siis poest läbi, kuid postkontorisse (ümbrikut ja marki ostma) jäin hiljaks, sest see suleti samal ajal kui pank. Otsustasin, et koju tagasi minna ei ole vaja ning läksin sööma. Söögikohas püüdis mulle üks tumedanahaline meessoost isik lähenemiskatseid teha, kuid ma võtsin raamatu välja ja suutsin teda täielikult ignoreerida, kuni ta umbes kümne minuti pärast mu rahule jättis.

Kuna töö-öö alguseni oli ikka palju aega, siis otsustasin, et käin ka raamatukogust läbi ja teen raamatukogukaardi. Üks noormees andis mulle juhised paberite täitmiseks (no see paberimajandus ajab küll pea valutama) ning paari minuti pärast oli asi korras. Kui ta aga neid asjandusi arvutisse sisestama hakkas tegi ta vea minu ees- ja perekonnanimes, aadressis, postikoodis ning nagu laenutades välja tuli ka kaardi numbris. Aga see kõik oli kohutavalt naljakas! Hakkasin lihtsalt naerma ning ka noormehel oli üpriski lõbus - rahuliku raamatukogu vaikus oli häiritud ning isegi see oli naljakas!

Kuna raamatuid oli palju ja aega hakkas juba väheseks jääma laenutasin endale hoopiski "Gone with the wind" filmi, sest mulle tuli meelde, kuidas ema seda kunagi ammu-ammu vaatas ning mul tekkis pisike nostalgiahoog. Lisaks tuli veel meelde Vivien Leigh elulugu ja see kuidas paljud räägivad, et ta väga ilus olevat olnud. Otsustasin järgi uurida^^

Igaljuhul siin ma siis istun oma coca ja Malteseritega (nämma!) ning alustan vaatamist^^


P.S. Ingrid (lokiline, mitte see kes Eestist tuli meiega) ja Piret ja mina läheme ilmselt nädalavahetusel linna vaatama.^^

Ja ma igatsen Tiinat ning Riitat.....:(

Ahjaaa. Unustasin mainida ka, et me Piretiga võtame mai lõpupoole ette muuseumide tuuri. Siinkandis on enamus muuseume tasuta ning nende vahel hakkab suvepoole käima buss, mille päevapilet maksab umbes 2 naela ning mis sõidab ühe muuseumi juurest teise juurde. ^^

Samuti on 23. aprillil "The Rocky Horror Picture Show" Sing-a-long ja dress-up, kuhu ma kahjuks ei jõua, sest olen tööl. :(

Täna hommikul ärkasin kell 7.30, et minna linna ja saada Tiinaga kokku. Ärkamine oli veidi aeglane, kuid kesklinna jõudsin natukene enne kui pidin. Astusin just bussist maha, kui Tiina helistas ning jõudsin telefoni hüüda "Ma kohe jõuan!", kui ta ütles, et tal oli olnud rongiaegadega jama, ning et ta jõuab kohale umbes 9.20.

Jalutasin siis rahulikult ning vaatasin, mis minu ümber toimub. Inimesed tormasid. Eriti meelde jäi naine disainerkostüümiga, kel oli ühes käes telefon (millega ta väga kõvasti ja kiiresti rääkis), kaenlas käekott ja hunnik ajalehi ning samas käes veel neli Starbucksi kohvi. Ta jooksis kiiresti, vähemalt püüdis. Oli ka rahulikke unelejaid päikesepaistelises pargis, kes nautisid hommiku mõnusid.

Läksin ja võtsin endale ka Starbucksi kohvi ning istusin oma ajalehega pingile päikesepastesse mõnulema. Sain teada igasugu asju. Üks artikkel rääkis mehest, kellele meeldib aiandus, kuid kellel endal aeda ei ole ning kellele ei meeldi Londoni tänavate augud. Ta hakkas aukudesse miniaedu ehitama. Väga nunnusid miniaedu (www.thepotholegardener.com). Üks huvitavaid seiku oli ka see, kuidas keegi noormees tooride juhile muna selga virutas ning kuidas ta arreteeriti ja vabastati (süüdistust ei esitatud). Samuti tulevad täna Inglismaal müügile esimesed 3-D telekad (alghinnaks on umbes £1800 ja hinna sees on ekraan ja kaks paari prille). Moeuudistes aga teatati, et kitsad püksid on meestemoes juba väga aegunud nähtus.

Siis tundus aeg olevat juba sealmaal, et võis hakata meie kohtumispaika minema. Ootasin umbes kakskümmend minutit (uurisin samal ajal ka päikesekreeme) ning keda ei ole on Tiina. Lõpuks helistasin talle ning tuli välja, et ta oli ära eksinud. Lõpuks jõudis ta joostes kohale ning me hakkasime koos jooksma tema bussipeatuse poole (ta sõidab Lissi, Riitale külla). Jooksime üpriski kiiresti, kuna bussi väljumiseni oli viis minutit ja meil ei olnud veel aimugi kus see peatub. Lõpuks jõudsime kohale ning nägime, et buss ei olnud veel tulnud, kuna hunnik inimesi ootas. Ootasime ja rääkisime niisama juttu ning ootasime veel. Hakkasime muretsema juba, et buss tuli ikkagi varem, kuid lõppkokkuvõtteks jäi buss kakskümmend minutit hiljaks. Saatsin ta siis ilusti ära ning läksin ise ringi vaatama.

Leidsin endale kõrvaklapid ning avastasin ka raamatute soodusmüügi (kõik ühe naela eest! Endise 6-12 naela asemel), kust ostsin Philip Pullman’i “Northern Lights”. Ei suutnud lihtsalt vastu panna. Ning leidsin ka poe kust ma ilmselt endale kaabu saan.

Koju jõudes läksin umbes kahekümneks minutiks jooksma ning tagasitulles oli väga hea olla.

Igaljuhul oli tänase päeva algus täitsa tore.